Küprose kibedad sidrunid on Inglise kirjaniku ja rännumehe Lawrence Durrelli tuntuim teos Vahemere saartele pühendatud raamatute sarjast. 1957. aastal ilmunud raamatut peetakse tänaseni parimaks Küprost tutvustavaks kirjandusteoseks. Autor veetis suurema osa oma elust Vahemere saartel või selle äärsetes linnades ja omandas põhjalikud teadmised piirkonnast, selle kultuurist, ajaloost ja kaasajast. Käesolev raamat tugineb paljuski autori isiklikele kogemustele, kes 1953-1956 elas Küprosel. Teos annab põhjaliku ülevaate saare mitmetahulisest ja paljude rahvaste loodud ajaloost, kultuurist, loodusest ja eluolust. Durrell kirjeldab inimlikult ajastule ja Vahemere idaosale iseloomulikke poliitilisi probleeme, aga ka argielu muresid, millega saare elanikud igapäevaselt kokku puutuvad. "Küprose kibedad sidrunid" on ennekõike siiski erakordselt huvitav ja isikupärane kirjandusteos. See on kirjutatud sügava sisemise veenmisjõuga ja mõistmisega, autori keel on poeetiliselt kaunis, teksti ilmestavad läbimõeldud sümbolid ja kujundeid, mida autor on oskuslikult kasutanud nii tavapäraste elusituatsioonide kui ka kultuuri ja ajaloo kirjeldamisel. Raamatu muudavad eriti haaravaks saareelanike arvukad värvikad portreed. Durrelli loodud tegelased on konkreetsed inimesed oma ajastus, kuid samas on nad ajatud karakterid, mis aitavad ka nüüdisaegsel lugejal küproslasi paremini mõista. Lawrence Durrell on 20. sajandi esimese poole tuntumaid Inglise kirjanikke, kelle loomingut on eesti keelde tõlgitud kahetsusväärselt vähe. 2016. aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat vahendusel tema Aleksandria kvarteti esimene raamat "Justine". Käesoleva raamatuga annab kirjastus oma panuse Euroopa kultuuripealinna Paphose ja Küprose tutvustamisele. Sergei Stadnikovi sõnadega: „Ja vaimust rääkides - kõige mediteerimisaltimat atmosfääri tunnetasin Bellapaisi kloostri lähedal, kuulsa inglise kirjaniku Lawrence Durrelli (1912 – 1990; mitte segi ajada tema meil palju tuntuma noorema venna Gerald Durrelliga!) elumaja kõrval. Vaat sealses rammestunud õhustikus ja päikesesoojuses tahaks istuda, filosofeerida, süüa maitsvat talutoitu, juua valget veini ning isegi midagi kirjutada."